Kuulutan uhkusega, et mäerekordi võib nüüd minu nimele kirjutada. Ah et kuidas ma selle saavutasin? Teadupärast on minu sportlik vorm üsna nõrk. Asjalood on nimelt sellised, et kui mul õnnestus juba mäe otsa saada, siis võis medali samahästi kui minu kaela riputada.
Mäe otsa saamine oli raske, aga edasi mängis kõik minu kasuks:
Esiteks oli mul autentne SALVO
kelk, sellist tänapäeval enam naljalt ei leia. Ja fakt on see, et ükski teine
jaemüügis pakutav kaasaegne analoog ei suuda võisteldada vana hea salvokaga. See tuhiseb kui tuul üle hangede jättes moodsamad vigurid kaugele selja taha.
No ja teiseks loomulikult minu
kehakaal. Teadupärast on kelgutamisel väga oluline ka inerts, mis aga on
otseses sõltuvuses liikuva objekti (st kelgutaja) massist. Ja mina olen
teadupärast küllaltki kaalukas, mistõttu oli mul kidurate konkurentide ees eelis.
Ja unustada ei saa
loomulikult ka minu vanust. Endiselt hoian ma kiivalt kinni meie kollektiivi noorima ametniku
staatusest. Ah, et kuidas vanus mõjutab? No ikka sellega, et mul on kõige vähem
aega möödas sellest kui igatalviselt kelgumäel trenni tehti.
Vot see ongi minu edu saladus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar