Sattusin ükspäev uitama nostalgilistele lapsepõlveradadele ning meenutasin, et milliseid mänge omal ajal mängitud sai. Tuleb mainida, et mul oli pikk ja mänguderikas lapsepõlv ja paras sõpruskond, kellega õues päevad läbi ringi hulkusime. Vahel pidi isa ukse lukkukeeramisega ähvardama, et meid tuppa saada.
Panen siia kirja mõned mängud, mis mulle meenusid. Ega kõik väga hästi meenunudki ja nii mõnegi mängu puhul nuputan siiani, et milles see point oligi. Olen ka täheldanud, et eri paikades mängud pisut erinevad, nii et kui teie mängisite sama mängu teisiti, siis oleks seda huvitav teada. Mind tegelikult väga huvitab, et kuidas erinevates Eestimaa otsades üht või teist mängu mängiti ja kuidas need omavahel erinevad. No näiteks on selgelt tunda erinevust Saaremaa ja Mandri-Eesti vahel. Kasvõi kurikuulsas hanede ja luikede mängus...
Igatahes siit tuleb minu kommenteeritud mängude loetelu:
Tuki-tuki - Seda mängisime veel hilises teismeeaski. Enamasti on mäng tuntud kui uka-uka või trifaa. See tuki-tuki paistab olevat mingi Tuulteroosi derivaat. Mäng ise lihtne - üks mängija loeb sajani (ja uskuge mind, nii kiiresti kui meie omal ajal lugesime pole tegelikult võimalik lugeda) ja sel ajal jooksevad teised peitu. Mängu eesmärk on jõuda kokkulepitud kohani (meil oli selleks enamasti keset hoovi asunud tänavavalgustuspost) enne kui lugeja ning end priiks lüüa (tuki-tuki mina prii), kõige viimane võib kõik ka priiks lüüa (tuki-tuki kõik on priid). Kui aga lugeja sind märkab ning enne sind postini jõuab, hüüab ta su nime (tuki-tuki Pille) ja kui sa juhtud olema esimene ning keegi kõiki priiks ei löö, siis sina peadki järgmisel korral.
Luurekas - oli üks minu lemmikmängudest. Aga enamasti mängisin seda nii, et luuratav ei teadnud, et ma teda jälgin. Kuna mulle meeldis luurekas, siis tahtsin suureks saades saada salapolitseinikuks. No ikka selleks, et saaks teisi luurata.
Noolekas - meeldis mulle ka. Seltskond jagati kaheks. Esimene grupp läks ees ära, märgistades oma teekonda kriidiga joonistatud nooltega. Teekonna lõppu joonistati kartul (ring igasse suunda näitavate nooltega) ja kusagile selle lähedusse peideti end ära. Teise grupi eesmärgiks oli mööda neid nooli minna ja lõpuks esimene grupp üles leida. Mängu puuduseks oli see, et väga palju ei saanud seda järjest mängida, kuna varsti olid kõik kohad eksitavaid nooli täis. Mänguga mindi enamasti riidu kuna tekkis vaidlus kas üks või teine nool näitas ikka korrektselt järgmise nooleni või juhatas pigem sohu.
kott -Mõni mängis kulli, meie mängisime kotti. Lihtsalt tuli tagaajaja eest ära joosta ja kui ta sind puudutas, siis oli sinu kord teisi taga ajada.
Tagaajamine - Seda mängisime teismeeas maal. Mängijad jagati taas kaheks. Esimene grupp läks ees ära ja peitis end kadakate vahele (liikumine oli lubatud), teine grupp hakkas neid mingi aja pärast otsima. Kui kedagi märkas, püüdis kätte saada ja kui kätte sai, siis läks see vastaspoolele üle ning hakkas ka tagaajajaks. Mängu võlu seisnes tihedas kadastikus, kuhu oli end hea peita, nii et tagaajaja võis sust vabalt mööda joosta ning ka selles, et sa kunagi ei teadnud, kas sinu kaasvõistleja on veel sinuga samas võistkonnas või on ta juba kätte saadud ning ohustab sind. Mängu lõppedes olid kõik kadakaokastest punasetäpilised.
Must põrnikas- enda välja mõeldud tagaajamismäng. Idee oli klassikaline. Must põrnikas (tagaajaja) pidi su kätte saama. Mängu tegi eriliseks see, et sul oli kaks kindlat kohta, kust põrnikas sind kätte ei saanud (kodu ja vanaema juures) ning lisaks võis põrnikas määrata mõned lõksud. No näiteks otsustas ta, et mingi lõik kõnniteest on lõks ja kui tagaaetav sinna astus, siis saadi ta kätte. Kui ma õigesti mäletan, siis sai põrnika käest vangistatuid ka päästa.
Heeringas- mängijad rivistusid ühele joonele. Üks mängijatest oli teistest eemal (nt mingi seina ääres) ja luges valjusti "heeringas-heeringas üks kaks kolm" Selle aja jooksul kui ta nii luges pidid teised mängijad jooksma selle seina poole. Kui sai loetud, keeras lugeja ümber ja kõik mängijad pidid kivistuma. Kes liigutas, saadeti algusesse tagasi. Seejärel kõik kordus. Kes jõudis esimesena seinani, see oli võitja ja sai järgmisena lugeda.
Värvipood- Selline defitsiidiaja mäng, kus poodides enamasti midagi saada polnud. Üks mängija oli poodnik, üks oli ostja ja ülejäänud olid värvid. Mängu alguses sosistas poodnik igale mängijale mingi värvi nime. Seejärel tuli ostja poodi ja arendas müüjaga meeldivat vestlust, küsides ühe ja teise värvi kohta, et kas sellist võiks poes leiduda. Kui ei olnud, siis küsis järgmist. Kui aga nimetati värv, mis oli poes olemas, siis pistis selle värvi omanik liduma ja ostja pidi ta kinni püüdma. Kui sai kätte, siis sai värvist uus ostja ja mäng võis uuesti alata. Vist. Hästi enam ei mäleta.
Kapsavaras- Mäng sarnaneb eelmisega, eriti selles osas, et ma päris hästi ei mäleta kuidas see käis. Aga oli jälle aiaomanik, kapsavaras ja hunnik kapsaid. Omanik sositas alguses kapsastele, et kas nad on pehmed või kõvad. Seejärel tuli varas ja tegi aednikuga juttu. Umbes nii, et tal olla prillid/müts/rahakott/misiganes kapsaaeda kukkunud ja kas ta võib need sealt ära tuua. Lahke aednik muidugi lubas. Kapsavaras läks aeda ja hakkas katsuma, et milline kapsas on hea. Pehmed kapsad vajusid lömmi, kõvad mitte. Aga kuidas see asi tagaajamiseni viis, seda ma ei mäleta....
Valgusfoor- Mängu eesmärk oli jõuda punktist A punkti B, aga keskel oli valgusfoor. Valgusfoor ütles ühe värvi ja kui see oli sinu riietuses olemas, siis võisid sa vabalt ja hirmu tundmata minna, aga kui sul seda värvi polnud, siis pidid üle tee jooksma ja valgusfoor pidi su kinni püüdma. Kui ei püüdnud, siis sul vedas, kui püüdis, sai sinust järgmine valgusfoor. Sohki sai teha nii, et väitsid, et sul on just seda värvi aluspüksid (sest neid ei pidanud ju ette näitama). Üldiselt aga oli see mäng moraalselt täiesti vale. Sellest võib järeldada, et kui fooris põleb roheline tuli, siis võidk küle tee minnna, aga kui mõni teine värv, siis tuleb üle tee joosta ja loota, et keegi ei märka...
Haned luiged tulge koju- Sarnaneb natuke eelmise mänguga, ainult selle vahega, et niisama ei saanud keegi läbi. Minule on see mäng lapsest saati tundunud julm. Aga see on Saaremaa eripära. No vaadake. Kui Mandri-Eestis käis see mäng nii:
Linnuema kutsus oma lapsi: "Haned-luiged tulge koju!"
lapsed vastasid: "Ei saa tulla, hunt on ees!"
Linnuema andis head nõu: "Tulge ikka, lennates!"
Misjärel pistsid linnulapsed jooksu ja hunt püüdis neid kätte saada.
Saarlased teavad seda mängu aga hoopis nii:
Linnuema kutsus oma lapsi: "Haned-luiged tulge koju!"
lapsed vastasid: "Ei saa tulla, hunt on ees!"
Linnuema pärib naiivselt: "Mis ta teile teeb?"
lapsukesed maalivad emale hirmasa pildi: "Sööb meie liha ja joob meie verd!"
Linnuema (kes osutub rongaemaks) teatab ükskõikselt: "Aga tulge ikka!" No kas pole julm?
Kummikeks - kummikeks oli selline õnnetu mäng, kus oli alati millegipärast liiga vähe inimesi, kes kummi hoiaks. Omal ajal oli väga palju erinevaid stiile, praeguseks on minu mällu jäänud vaid venelane (mis oli lihtsaim), kits ja raske kolmik. No ja siis üksikud detailid erinevatest...
Läts- Oli tore kuid valus mäng. Mängijad seisid ringis ja eesmärgiks oli teise varba peale hüpata. See käis nii, et kui esimene hüppas, siis ringis järgmine hüppas eest ära ja kohe tegi teise hüppe, üritades järgmise varba peale hüpata. Ja nii see ring käis kuni kellelgil õnnestus. See kes polnud piisavalt kiire (ja omas nüüd haiget varvast) langes siis välja ja võitjaks jäi see, kelle varbad jäid terveks. Kokkulepe oli, et väga valusasti ei tohi, aga võite ise arvata, kas mänguhoos see meeles ka püsis. Igatahes lõppes see mäng enamasti riiuga...
mäda muna- Selle tarbeks märgiti maha ring. Kõik mängijad pidid olema vähemalt ühte jalga pidi ringis. Üks mängijatest viskas palli õhku ja hüüdis teise mängija nime. Ülejäänud jooksid laiali. Kui mängija palli õhust kinni püüdis võis ta hüüda järgmise, aga kui ei püüdnud, siis hüüdis palli kätte saades stop ja kõik pidid seisma jääma. Seejärel luges palliga tegelane kolm suurt ja kolm väikest sammu (või mis iganes oli varem kokku lepitud) väljavalitud mängija poole (või valis vaba maa) ning küsis sellelt: "Leht, kujuvõi auto?" (siin on erinevaid nimetusi kuuldud). Ohver valis neist ühe. Kuju tähendas, et ta ei tohtinud paigast liikuda, leht tähendas seda, et ta võis liigutada, aga vähemalt üks jalg pidi maha jääma ja auto tähendas seda, et ta võis jooksu pista. Palliga tegelane üritas talle siis pihta saada (ülejäänud lidusid ringi poole tagasi). Kui sai, siis võis ohver üritada kedagi teist palliga tabada enne kui need ringi jõuavad. Viimane palliomanik sai miinuse. Eelpool mainitud vaba maa kujutas endast seda, et kõik võisid ringi tagasi joosta ja ükskõik keda võis visata. Kui mängijale kogunes kolm miinust, siis anti talle nimi. See oli ka keeruline. Kõigepealt ütles nimesaaja start ja üks hakkas vaiselt tähestikku lugema. Kui ta stop ütles, siis selgus millist tähega nimi algab. Siis valiti välja viis võimalikult tobedat nime (aga ropp ei tohtinud olla) ja määrati iga sõrme jaoks üks. Seejärel sai nimesaaja valida, millist sõrme (nime) ta soovib. Edaspidi hüüti teda selle nimega. Kui keegi kasutas vale nime, siis tõi see ka miinuse kaasa. Minu viimasest mäda muna mängust jäi mulle nimi Topsik.
Rahvastepall- see mäng ajas meid alati riidu. Meie versioonis oli mängijatel 3 ja kaptenitel 6 elu.
Pesapall- Kui rahvastepallis võis veel vahel juhtuda, et me tülli ei läinud, siis ajalugu ei mäleta vist ühtegi ilma tülita kulgenu pesapalli matši. Üldse oli see ohtlik mäng. Eriti alguspesa kõrval parkivale autole...
Autovaras- Taas meie endi väljamõeldud mäng. Mängu nimi on pisut eksitav, sest autode varastamisega pole siin midagi pistmist. Seda mängu sai mängida meie maja otsas. Maja kõrvalt läheb läbi suur tee. Mängu eesmärk oli lihtne. Kui nägid autot tulemas, tuli maja nurga taha peitu joosta, sest autoga tuli varas (ja vargaid tuli karta). Kui sa peitu ei jõudnud, siis tuli kivikujuks tarduda, et varas sind ei märkaks. Nii lihtne see oligi, aga üllatavalt lõbus.
Keerukuju- Üks mängija keerutas kõiki ja lasi siis käest lahti. Mängijad pidid tarduma oma asendisse. Kui kõik olid ära keerutatud, hakkas keerutaja ühe mängija juurest teise juurde minema ja keeras nad lukust lahti. Mängijad pidid siis lähtuvalt oma asendist mingit liigutust tegema (nt ahvi kombel hüppama või baleriini moodi tantisma) ja kelle etteaste oli kõige andekam, see võitis ja sai uueks keerutajaks.
Muri Murka- Üks mängija seisis näoga seina poole ja ülejäänud tulid ükshaaval ja koputasid talle õlale, ning järgnes dialoog:
"Kop-kop"
"Kes on?"
"Muri Murka"
"Kasi nurka!"
"Mitu sammu?"
"Üheksa kuke sammu" (selles vastuses varieerusid nii sammude number kui looma nimi).
Seejärel eemaldus koputaja üheksa kukesammu kaugusele (või siis niimitme vastava loomasammu kaugusele). Kui kõik olid juhendid kätte saanud, asus lugeja neid silmad kinni otsima. Ülejäänud tohtisid liikuda, kuid vähemalt üks jalg pidi paigal olema. Olles kellegi kätte saanud, pidi ta ära arvama, kes see on ja kui arvas, siis sai sellest uus lugeja.
Katkine tass- Äärmiselt veider mäng. Lihtsalt tuli keerutada niikaua kuni pea niimoodi ringi käima hakkas, et sa enam püsti ei seisnud ning pikali kukkusid ja siis oli tore vaadata kuidas maailm ringi käib su ümber. Huhh, mul läheb puhtalt sellele mõtlemisest süda pahaks.
Vanaisa vanad püksid- Mäng lihtne. Üksteiselt küsitakse küsimusi (nt mis sa täna hommikuks sõid? või mis sa homme kooli selga paned) ja vastata tohtis ainult ühega kolmest variandist. Meil olid nendeks variantideks "vanaisa vanad püksid", "kolm paksu sakslast" ja "vanaema roosa öösärk" (viimases pole ma päris kindel enam), aga ma tean, et vastused on eri piirkondades olnud erinevad. Mängu eesmärk oli see, et sa ei tohtinud naerma hakata, aga millegipärast ei suutnud kuidagi naeru tagasi hoida kui selgus, et sa homme kooli minnes paned selga vanaisa vanad püksid või sõid hommikuks kolme paksu sakslast...
Ei ja Jah - Seda mängiti enamasti kahekesi ja mäng ise oli lihtne. Üks esitas küsimusi ja teine tohtis vastata ainult ei või jah ja kui vastas kuidagi teist moodi, siis kaotas. Nipp oli selles, et tuli küsida konksuga küsimusi. Näiteks kas sa oled ikka veel naabripoissi armunud. Ükskõik, mida vastati, ikka selgus piinlikkust põhjustab tõsiasi, et vähemalt kunagi on naabripoissi armutud olnud.
Naerma ajamise mäng - on tegelikult üks lõbusamaid mängusid. See käib nii, et kõik seisavad rivis ja üks on nende vastas. See üks hakkab siis taidlema ja üritab ülejäänusid naerma ajada. Kes naerma hakkab, läheb teisele poole üle ja hakkab ka teisi naerma ajama. Lõpuks võidab see, kes suudab kõige kauem tõsisena püsida. See on hämmastav kui raske on selles mängus tõsiseks jääda.
Ameerika Euroopa- Ei tea, mis selle mängu õige nimi on, aga käis see nii: Kõik hõppavad käärhüpet (no nagu kaerajaanis peaaegu) ja loevad rütmi: "Hopa-hopa-hopa, Ameerika Euroopa, Inglise Kitai, ...... nimeks sai". Punktiirile tuli siis ühe mängija nimi ja sõna "sai" ajal hüpati harki. No ja siis toodi väikeste sammudega jalad kokku tagasi. Eesmärk oli saada sama palju väikesi sammukesi kui sellel, kelle nimi salmis oli. Kes kõige täpsemalt sai, see võitis.
Tibu-tibu ära näita- Mängijad seisid rivis ja mängujuht käis ühe juurest teise juurde ning libistas oma suletud peopesaga läbi mängijate suletud peopesade ise korrates: "Tibu-tibu ära näita" . Ühe mängija peopessa poetas ta kivikese. Kui kõik olid läbi käidud, hüüdis ta: "Tibu-tibu karga välja!" ning kivikese saanu pidi rivist välja hüppama, aga ülejäänud pidid teda takistama. Kui nad ära tabasid kes see tibuke oli. Huvitaval kombel ei mäleta ma, et selle mänguga oleks riidu mindud... Kuigi enamus mänge viis tülini.
Viis miinust- oli pallimäng, mis vihastas vastasmaja esimese korruse otsakorteri elanikke. Mäng oli lihtne. Tuli kordamööda lüüa palli jalaga vastu seina (ühe puutega). Kes oma korral hakkama ei saanud, sai miinuse ja viie miinusega langes mängust välja. See mäng keelati meil ära, sest pidevad tümpsud vastu seina ajasid seina taga elavad inimesed hulluks.
Pallikool- pallikoolist oli kaks varianti. Esimene oli lihtne. Tuli pall üles visata, käsi plaksutada ja pall uuesti kinni püüda. Iga korraga lisandus üks plaks. Plaksude arv näitas, mitmendasse klassi said. Kui suutsid teha palli õhus püsimise ajal 10 plaksu, olid kümnendas klassis. Kui ei suutnud nõutud plaksude arvu teha, jäid istuma ja pidi järgmisel korral uuesti katsetama. Võitis see kes esimesena 12. klassi jõudis.
Teine pallikooli variant oli selline, et õpetaja viskas sulle palli ja sa pidid selle iga kord erinevalt kinni püüdma ja tagasi saatma. Kui hakkama ei saanud, jäid istuma ja järgmisel korral said korrata. Kui kõik klassid olid läbi, siis järgnes eksam, kus pidi kõik järjest ja õiges järjekorras ära sooritama. Pall maha ei tohtinud kukkuda. Kes esimesena eksami ära tegi, see võitis. Klassid olid järgmised: 1. lihtsalt püüdsid kinni, viskasid tagasi. 2. Põrgatasid palli lahtiste peopesadega tagasi. 3. Põrgatasid palli peopesad vastamisi kokkupandud kätega tagasi. 4. põrgatasid palli põimitud sõrmedega kokkupandud kätega tagasi. 5. põrgatasid palli rusikasse surutud ja kokkupandud kätega tagasi. 6. püüdsid palli ristatud kätega kinni ja viskasid tagasi. 7. Püüdsid palli kinni ja viskasid selja tagant tagasi. 8. Püüdsid palli kinni, viskasid õhku, tegid plaksu ja põrgatasid palli tagasi. Rohkem klasse mulle ei meenunud. Sellisega ei saa isegi põhihairidust kätte.
Koer - klassikaline narritamise mäng. Kaks mängijat viskavad üksteisele palli ja nende vahel olevad inimesed üritavad palli kätte saada. Kelle visatud pall kätte saadakse, läheb koeraks ja palli kinni püüdnud koer saab ise palli viskama hakata.
Lisaks olid veel sellised mängud, nagu telefon, ruut (Mps teab seda kui vibra), 21 punkti ja keks ja peidame jalanõud liivakasti ära ja siis üritame üles leida või viskame barbid puu otsa jne... Kindlasti oli neid veel, aga esimese hooga rohkem ei meenunud.
Igatahes loodan, et kui minu lapsuke(sed) nii suureks saavad, et iseseisvalt õues mängida võivad ja oskavad, siis nad seda võimalust ka kasutavad, mitte ei veeda päevi arvuti taga... Samas vaadates seda ümber maja tormlevat naabrilaste karja, võiks arvata, et on lootust. Nemad igatahes ehitavad lumekindlusi ja mängivad uka-ukat ning heeringat.
Veebruaris muutusin ma mingil imekombel äärmiselt isuäratavaks. Näljased tihased kogunesid hordidena minu akna taha ja mu oma poeg ja järeltulija oli veendunud, et mina jalutan ringi ainult selleks, et ta võiks nälja korral paar ampsu võtta... Hea, et tal siis veel hambaid polnud... Und ka kahjuks mitte.
Juunis sai kontuurkaardil lõpuks ometi ka Ruhnu ära värvitud ja elamisse pisut ruumi juurde tehtud. Krokodill kolis ka korraks meile elama, aga tema oli ohutu. Tõruke kasvatas endale poolteist hammast ja kukkus siis hammustama!
Detsembris lõppes taaskord maailm. Aga kuna sellised suursündmused tavapäraselt siia ääremaale ei jõua, siis jäime sellest selgi korral ilma ning pidime aga edasi rassima... Ega polekski aega olnud maailmalõpuga tegeleda, oli vaja jõulukingitusi teha. Lisaks iseseisvus Tõruke ja me jätsime ta koju majapidamise eest vastutama ning põrutasime mandrile varaseid jõulue tähistama. Muuhulgas üritasin krusiinist ämmale muljet avaldada. Kuna teed on kehvad, siis ei ole teada, kas aastavahetus siia kolkakülla ikka jõuab ja seega sõidame talle vastu ning tervitame teda pealinnas...
