Supelsaksast pesapunuja

Ah, et miks ma pole ammu midagi kirjutanud? Suvi on kuidagi kiireks läinud. Ükspäev (või õigemini kaks päeva) käisime mere ääres supelsaksa mängimas (vt pilti allpool). Telkisime ja grillitasime ka. Mõnus oli inimtühjas rannas soojas vees ulpida ning sütel küpsetatud kardulast mugida. Lõkkekuma ja päikeseloojang - romantika missugune.

Teine päev käisime linnas. Eile käisin isegi tööl. Ülejäänud aja olen tegelenud õmmelemise ja tikkimisega. Teate ju küll - klassikaline rasedate peasapunumisinstinkt lööb välja. Ja kuna edevus ei anna ju patta panna (vähemalt minusugune kehvemapoolne kokk sealt midagi hõrgutavat valmistada ei oskaks), siis näitan teile ka mis ma tegin. Tekike väikese Vello voodikesele:

 Ja minu tikingu töö pisut lähemalt:

(piltide viletsas kvaliteedis võite süüdistada näiteks hämarat õhtuvalgust ning minu olematuid fotograafioskusi)
Täna on plaan hakata pirukaid tegema ja taas asju pakkima. Ei mäletagi, et ma oleks varem ühelgi suvel nii tihedalt kusagil reisil või matkal olnud. Aga ega ma kurdagi, lihtsalt pakkida ei viitsi kuidagi, ometigi peaksin juba une pealt teadma, mida kaasa võtta.
Aga noh, etks ma siis pean oma supelsaksa kostüümi jälle kotti panema ja virisemise lõpetama.

Sitasitik, heinaritsik....

Üritasime eile laulda, aga ritsikad siristasid nii valjusti, et kitarri oli vaevu kuuldagi. Ja praegu on alles juuli...

Tahmatont

Eile läksin ma Mpsile Karjast ära tooma, aga ei leidnud meest kusagilt. Ainult üks murjam vaatas mulle vastu. Nägu must nagu öö, ainult valged silamunad välkusid. Küsisin, et oled sa tont või inimene. Tema kinnitas Mpsi häälel, et pigem ikka inimene. No ma ei uskunud teda enne kui olin teda pisut merevees leotanud. Siis tuli välja, et ikka vist Mps, ainult näost hall nagu öö. Sauna ja ohtra küürimisega sai lõpuks ikkagi tuttava näo ette.
Nii et Osvald polnud ainumas räpakäi, kes eile pesupäeva sai

Puhas karu aga ikka pool aru

Osvaldit mäletate? No seda joodikust karu, kes Mpsi juures elas ja nõelapadjana kasutust leidis. Vot, surusin ta täna vanni. Väike räpane elukas polnud varem pesus käinud. Aga tuleb tõdeda, et ta ei rabelenud väga vastu vaid talus oma saatust stoilise rahuga.

Ülejäänud päeva olen ma tekitanud segadust. Selle tegevuse kaugem eesmärk on luua kord, aga siiamaani toimub liikumine endiselt kaose suunas. Aga äkki saabub päev, mil kord saabub majja. Või saab puhkus enne läbi.

Ja siis tulid siilid ja tõid kultuuri töörahva sekka

Hoolimata suurest väsimusest (kuigi päikesst eile polnud, oli mul eile ikkagi vari - töövari ja siis tuleb ju eeskujulik olla ning tööd rabada ja üldse luuserdada ei saa ja see teatavasti kurnab) otsustasime siiski Mpsiga kultuurseteks hakata ning sõitsime Karja kiriku kontsertile.
Järgmiseks korraks tuleb endale kõrva taha kirjutada, et kui juba uni enne kontserti peale kipub, siis vaevalt, et keskaegsed kirikulaulud (olgu nad nii ilusad kui  tahes) asja paremaks ei muuda. Aga silmad kinni oligi ehk parem neid kuulata - ja kiriku ebamugavad pingid takistasid ka päris magama jäämast (ilmselt see nende pinkide ebamugava disaini sügavaim mõte ongi - hoida kirikulisi ärkvel).
Peale hinge kosutamist kaunikõlalise muusikaga (Rihole see hirmsasti meeldis, viskas pool kontserti kõhus kukerpalli) hüppasime korra Liina juurest läbi ning revideerisime pisut tema vaarika- ja hernevälusid ning pistsime nahka kõik söödava mis majas leida oli.

Vastu ööd panin veel pesu kuivama. Mäletate, kunagi rääkisin teile pesukassist, kelle südamesooviks oli minu puhta pesu sees aeleda. No nüüd on ta suuremaks ja väärikamaks muutunud ning kellukese kaela saanud. Enam ta aelemas ei käi, aga korra tuleb ja vaatab pesukuivatajad ikkagi asjaliku näoga üle. Eile kui ma pesu kuivama riputasin, kuulsin taas väikeste sammude kahinat. Kahtlustasin, et pesukass, aga lähemal uurimisel selgus, et hoopis üks äärmiselt asjaliku näoga siil vudis mu selja tagant mööda. Tükk aega asjatas ümbruses ringi ja ei lasknud end minust väga häirida. Lõpuks suundus Peeter-Pauli katedraali poole edasi.
Hea, et siilidel pole kombeks sääri hõõrumas käia.

Uuringud kinnitavad, et mitte Jaanika vaid Jaanike

Teadlased tegid Mpsi suureks rõõmuks kindlaks, et Mps ei pea muretsema oma nime väljasuremise pärast (teadupärast sõltub meie perekonnanime säilimine oma harulduse tõttu just sellest, kas keegi ka peale meid seda edasi kannab). Samuti kinnitati, et mul ei tarvitse enam pead murda, kas värvida kogu elamine roosaks või helesiniseks ning kas mul tuleb kogu emapalga eest oma tulevasele lapsele Hello Kitty kraami kokku osta või pigem motopoode kammima minna. 

It´s a boy!

(Sel puhul siis täna sinine sissekanne). 

Kommentaariumis on avatud rubriik: "Seda ma arvasin!"

Nüüd aga pange pead kõvasti tööle ja hakake ilusaid poisslapsenimesid välja mõtlema. Võib muidugi ka tüdruku nime pakkuda, aga tõenäosus, et see kasutusse läheb vähenes tänase päevaga oluliselt. Endiselt on parima nime pakkujale välja pandud vääriline auhind. Ärge jätke võimalust kasutamata.

P.S Aga Murdjalapsukese rikkalikust garderoobist, mis oleks meie põnnile pärandunud, läheb ilmselt enamus väljapraakimisele. Roosad kleidikesed näiteks... 

Teisipäeval võis Ida-Saaremaal ja Muhus kohata Mätta Räpsajat. Selle suure päeva tähistamiseks sai korraldatud pisut grilli, tšilli ja keelpilli. Laisiku peibutamiseks tegin väikese maasikatordi (mis te arvate, kui palju suhkrut vahukoore sisse pannakse? Minu meetodil ikka nii, et koore seest jääks kuiv saareke paistma). Liina kohale meelitamiseks sai sauna tehtud. Sääksude ahvatlemiseks pakkusin isiklikke paljaid varbaid. Bronhiidihaiged viskasime merre.
Nii et kõigile midagi.
Mind ennast peibutas kõige enam pehme voodi. Üritus lõppeski sellega, et mina magasin hambad laiali ja olin äärmiselt ebaseltskondlik.

Ja üks kurb uudis on ka - maasikad hakkavad otsa saama. Aga pisike päiksekiir siiski veel paistab tulevikus - nimelt hakkavad esimesed kirsid juba valmis saama.

Laulupeost ikka

Mina käisin ka laulupeol. Sel korral tõsi küll pealtvaatajana ja kaasaelajana, aga selliseid on ju ka vaja. Keegi peab ju mu koolinoorest abikaasale ja ämmale kaasa elama ning tagama, et väikeste valdade esindused saaks vajaliku tähelepanu (isegi kui see tähendas et ma pidin neist mitu korda ette jooksma, et jälle hõigata "elagu Muhu" ja ülejäänud pisikesed). Tõsi on muidugi see, et rongkäigus olla on palju lihtsam kui rongkäiku pealt vaadata. Kas te üldse kujutate ette kui palju neid lauljaid-tantsijaid oli? Miljon-triljon! (kui mul just loendamine vahepeal sassi ei läinud).
Ilm oli muidugi peo jaoks igati uhke. Vihma ei sadanud ega midagi. Ilm oli vahelduva pilvisusega. Tuleb tõele au anda, et minu maitse jaoks oleks võinud isegi pisut pilvisem olla. Mul õnnestus ühelt küljelt korralikult ära kõrbeda - nüüd näen välja nagu Lumivalgekese õun - ühelt poolt tumepunane, teiselt vähe normaalsem. Aga uskuge mind, mürgine ma küll pole.
Kõige rohkem oleks tahtnud ise ikka laulukaare all olla. Võibolla ma leian kunagi mõne koori, kuhu minusuguseid võetakse. Äkki mõni mudilaskoor...

Vesistamiseks

Ise tegin. Algusest lõpuni. Pisut lopergune ju on, aga see on tingitud triikrauaaurudest.